Vabaduse platsi servas...

... on lillemüüjad.

kollane-kollane,
päevalilled-päikeselilled





kahju, et päevalilled enamasti nii hirmus kõrged on. neid rõdul kasvatades peaks õisi vist katusel vaatamas käima.

vaevalt mu alumine naaber nõus on, et ma päevalillepotid nööri otsas tema rõdu äärde kõlkuma riputan, et ise saaksin õisi imetleda...



ühe teise leti ääres müüs üks mees liiliaid.
ma tavaliselt võõrastega ei räägi,
kui selle võõraga just mõni oluline lill või loom ei kaasne.



aprikoosivärvi liiliaid nähes kahanes mu sotsiofoobia peaaegu olematuks,
julgesin isegi sordinime küsida.
lillemees kahjuks ei mäletanud sorti,
aga muud liiliajuttu ajasime küll.
talvitumisest ja nii.

ta pidavat osa sibulaid sügiseti lihtsalt minema viskama.
pakkus, et võib mõned ju mulle tuua,
öelgu ma vaid, millal ma jälle tulen.

"appi-appi!", röögatas mu ärganud sotsiofoobia
ja ma kogelesin, et ma ei tea, millal ma tulen.

lillemees arvas siis, et kui ma jälle tulen,
siis lepimegi mingi aja kokku,
millal ta minu jaoks need sibulad kaasa võtab.


krt küll, ma ikka tahan neid aprikoosivärvi.
ja neid teisi, mis nende tagant paistavad, tahan ka!

ilmselt lähen mõni päev jälle sinna.
aga mõtlen enne kodus jutu valmis.
et kui tema ütleb nii,
siis mina vastan nii.
ja siis ütleb tema
ja siis mina
jne.

hmm, et vestlus edukalt läbi viia
peaksin dialoogi kodus valmis kirjutama,
kahes eksemplaris välja printima
ja siis teise talle kätte andma.
lugegu sealt maha,
siis ma ei satu segadusse.

totakas tunne on mul nagunii,
vaevalt see väljaprinditud dialoogi esitades hullem oleks.