kaks aastat tagasi soetasin oma esimese liilia.
kuna pakis oli kaks sibulat, otsustasin riske hajutada
ja teise mamma juurde maale istutada.
millegipärast jäi mul endal see sibul mulda pistmata,
mamma ise istutas.

suvel, kui minu liilia juba õitses,
polnud mamma lillest ikka veel jälgegi.

mamma arvas, et ega see nii ruttu tulegi,
see ikka nii sügaval,
küllap võtab aega.

"kui sügaval siis???",
jahmusin mina.
"no ikka nii, nagu sa ütlesid, 30 cm!"
aargh!
ma ütlesin, et kolme sibulakõrguse sügavusele.
kogu jutust jäi talle siis meelde vaid "kolm".
ta oli arvanud, et kolm sentimeetrit on ikka vähe,
küllap ma siis kolmkümmend ütlesin.

mis sa siin pahandad või midagi,
ise loll, teinekord tee ikka ise ära,
siis tead, et on tehtud.
kandsin liilia mõttes maha,
see sibul nagunii ammu surnud.
peenras teised lilled ka,
polnud ruumigi mingiks päästeoperatsiooniks.

ja nüüd, kaks aastat peale istutamist,
oli see sibul oma võsuga maapinnani jõudnud.
ja mitte ainult,
tal on lausa kaks õit peal!
niru on see liilia küll,
kõhna ja kidur.
see maa alt tulemise tee on ju nii pikk,
küllap kurnas ta ära.

sügisel teen väljakaevamise,
tirin vaese sibulakese sealt maa sügavustest välja.