iseendale meelespidamiseks

korjasin täna kõigilt liiliatelt sigisibulad kokku ja panin kasti talvituma.
ja eelmisel aastal saadud Latvia pojad ka.
tegin neile lasteaia:
panin säästuka plastikkastile ajalehed põhja ja sireli alt kougitud mulla sisse.
nüüd hoian neid veel mingi aja linnas,
enne külmi tuleb maale viia.
kaevan nad maal koos kastiga maasse ja katan pealt kinni.
kast on kindlasti hea,
mügri ei tule sibulaid sööma
ja kevadel saan nad kerge vaevaga maast kätte.
vähemalt leian üles, kust otsida.
eks ma vast pean neid ümber istutama...

arvasin, et olen oma Latviad üle kastnud ja ära tapnud,
neil kadusid kõik lehed ära, kaks taime vist olidki alles.
mõtlesin nende mullapalli väiksemaks pudistada,
enam pole ju vaja nii suurt.
aga mullapallis olid sibulad :)
ilusad pisikesed sibulad, igaüks vaid üksainus küünekene.
eelmisel aastal olid need sigisibulad nii õunaseemne mõõtu,
tänavused olid umbes 1 cm kõrged.
mina arvasin, et nad on surnud,
nemad hoopis sätivad talvituma.


suurte liiliate all on ka väikseid poegi,
aga need peavad veel ootama.
suurtest on varred kuivanud ainult mõnel,
enamus puha rohelised veel.
kastan neid harva.

peaks kusagilt uurima, millal neid üldse peaks koukima.
mul sisetunne ütleb, et enne pole nagu mõtet, kui varred kuivanud on.
siis on kindel, et varred enam sibulaid ei nuuma...
uudishimu on küll suur,
tahaks juba näha, palju nad kasvanud on
ja palju poegi kõrvale kasvatanud...