teemärk

ilus, eksole.
see roosa begoonia märgistab maal
naabertalu juurde viivat teeotsa.
ootamatu ja silmatorkav.

kaks aastat tagasi soetasin oma esimese liilia.
kuna pakis oli kaks sibulat, otsustasin riske hajutada
ja teise mamma juurde maale istutada.
millegipärast jäi mul endal see sibul mulda pistmata,
mamma ise istutas.

suvel, kui minu liilia juba õitses,
polnud mamma lillest ikka veel jälgegi.

mamma arvas, et ega see nii ruttu tulegi,
see ikka nii sügaval,
küllap võtab aega.

"kui sügaval siis???",
jahmusin mina.
"no ikka nii, nagu sa ütlesid, 30 cm!"
aargh!
ma ütlesin, et kolme sibulakõrguse sügavusele.
kogu jutust jäi talle siis meelde vaid "kolm".
ta oli arvanud, et kolm sentimeetrit on ikka vähe,
küllap ma siis kolmkümmend ütlesin.

mis sa siin pahandad või midagi,
ise loll, teinekord tee ikka ise ära,
siis tead, et on tehtud.
kandsin liilia mõttes maha,
see sibul nagunii ammu surnud.
peenras teised lilled ka,
polnud ruumigi mingiks päästeoperatsiooniks.

ja nüüd, kaks aastat peale istutamist,
oli see sibul oma võsuga maapinnani jõudnud.
ja mitte ainult,
tal on lausa kaks õit peal!
niru on see liilia küll,
kõhna ja kidur.
see maa alt tulemise tee on ju nii pikk,
küllap kurnas ta ära.

sügisel teen väljakaevamise,
tirin vaese sibulakese sealt maa sügavustest välja.

Vabaduse platsi servas...

... on lillemüüjad.

kollane-kollane,
päevalilled-päikeselilled





kahju, et päevalilled enamasti nii hirmus kõrged on. neid rõdul kasvatades peaks õisi vist katusel vaatamas käima.

vaevalt mu alumine naaber nõus on, et ma päevalillepotid nööri otsas tema rõdu äärde kõlkuma riputan, et ise saaksin õisi imetleda...



ühe teise leti ääres müüs üks mees liiliaid.
ma tavaliselt võõrastega ei räägi,
kui selle võõraga just mõni oluline lill või loom ei kaasne.



aprikoosivärvi liiliaid nähes kahanes mu sotsiofoobia peaaegu olematuks,
julgesin isegi sordinime küsida.
lillemees kahjuks ei mäletanud sorti,
aga muud liiliajuttu ajasime küll.
talvitumisest ja nii.

ta pidavat osa sibulaid sügiseti lihtsalt minema viskama.
pakkus, et võib mõned ju mulle tuua,
öelgu ma vaid, millal ma jälle tulen.

"appi-appi!", röögatas mu ärganud sotsiofoobia
ja ma kogelesin, et ma ei tea, millal ma tulen.

lillemees arvas siis, et kui ma jälle tulen,
siis lepimegi mingi aja kokku,
millal ta minu jaoks need sibulad kaasa võtab.


krt küll, ma ikka tahan neid aprikoosivärvi.
ja neid teisi, mis nende tagant paistavad, tahan ka!

ilmselt lähen mõni päev jälle sinna.
aga mõtlen enne kodus jutu valmis.
et kui tema ütleb nii,
siis mina vastan nii.
ja siis ütleb tema
ja siis mina
jne.

hmm, et vestlus edukalt läbi viia
peaksin dialoogi kodus valmis kirjutama,
kahes eksemplaris välja printima
ja siis teise talle kätte andma.
lugegu sealt maha,
siis ma ei satu segadusse.

totakas tunne on mul nagunii,
vaevalt see väljaprinditud dialoogi esitades hullem oleks.

mõned liiliad lillepoest

Bernini




Alma-Ata



_________________________________

lõikasin nädal tagasi oma Star Gazeril ladva maha ja pistsin purki.
no ma tahan seda näha, kuidas neid pistikust paljundatakse.
siiani pole küll mingeid juurealgeid tekkinud.
ega see vist nii ruttu ei käi kah.

päevakübar

selline on siis mu rõdukübarate kõige ilusam õis.