veel kübaratest

päevakübarad said maale peenrasse.
nädal hiljem olid nad endises olekus,
ju jäid püsima.
ega neil polegi vist põhjust pahandada,
piiravaid potiseinu pole enam,
palju rohkem ruumi juuri laiali ajada.
pistsin nad koos mullapalliga auku, ei mingit liigset sorkimist.

ega nad eriti hästi end rõdul tundnudki,
suvise kuumusega uhasin neile vist liiga palju vett.

kevadel kasvatan veel kübarataimi,
aga püüan nad varem maale ära istutada.
mul on kapi otsas juba mitu seemnepakki kevadet ootamas.

tundub, et Rustica pole siski Rustica,
ei mingeid tumedamaid toone, puha kollane.
eks näis,
ettevaatliku tüdrukuna jätsin pooled seemned ju alles.

iseendale meelespidamiseks

korjasin täna kõigilt liiliatelt sigisibulad kokku ja panin kasti talvituma.
ja eelmisel aastal saadud Latvia pojad ka.
tegin neile lasteaia:
panin säästuka plastikkastile ajalehed põhja ja sireli alt kougitud mulla sisse.
nüüd hoian neid veel mingi aja linnas,
enne külmi tuleb maale viia.
kaevan nad maal koos kastiga maasse ja katan pealt kinni.
kast on kindlasti hea,
mügri ei tule sibulaid sööma
ja kevadel saan nad kerge vaevaga maast kätte.
vähemalt leian üles, kust otsida.
eks ma vast pean neid ümber istutama...

arvasin, et olen oma Latviad üle kastnud ja ära tapnud,
neil kadusid kõik lehed ära, kaks taime vist olidki alles.
mõtlesin nende mullapalli väiksemaks pudistada,
enam pole ju vaja nii suurt.
aga mullapallis olid sibulad :)
ilusad pisikesed sibulad, igaüks vaid üksainus küünekene.
eelmisel aastal olid need sigisibulad nii õunaseemne mõõtu,
tänavused olid umbes 1 cm kõrged.
mina arvasin, et nad on surnud,
nemad hoopis sätivad talvituma.


suurte liiliate all on ka väikseid poegi,
aga need peavad veel ootama.
suurtest on varred kuivanud ainult mõnel,
enamus puha rohelised veel.
kastan neid harva.

peaks kusagilt uurima, millal neid üldse peaks koukima.
mul sisetunne ütleb, et enne pole nagu mõtet, kui varred kuivanud on.
siis on kindel, et varred enam sibulaid ei nuuma...
uudishimu on küll suur,
tahaks juba näha, palju nad kasvanud on
ja palju poegi kõrvale kasvatanud...

mamma pelargoon on hulluks läinud...



õe juures pidid õitsema lillherned ja võililled.
linnas õitses üks sirel...
niimoodi ei tea enam,
kas hakata kartulit võtma või panema.


kuumaasikas on üks tänuväärne taim,
korjasin täna (septembri keskpaik on!)
põnnile taldrikutäie kuumaasikaid.
neil oli veel õisigi,
aga varsti tulevad külmad peale...

veider päevakübar

potjomkini täidisõieline