sügis

eile tõstsin oma liiliapotid rõdult tuppa.
kastmise lõpetasin juba ammu,
muidu lähevad veel mädanema...
"lasteaia" jätsin rõdule,
ehk saan nad nädalavahetusel maale viia ja kastiga maasse kaevata.



koukisin StarGazeri ja Devotioni pottidest välja.
StarGazer on võimsalt kasvanud, mõnusalt suur sibul on.
pinnajuurte kõrval on üks imepisike tütarsibul,
sellel lehedki veel rohelised.
Devotionid olid ka kosunud, ühel neist oli kaks tütarsibulat kõrval,
päris suured, läbimõõt üle 2 cm.

StarGazer on naljakas:
sibulal on all sellised jämedad ja pikad juured,
sibulast kasvab välja vars, varrel on nii 5 cm tühja maad
ja siis tuleb suur pusa õrnemaid pinnajuuri.
need ülemised juured kippusid suvel paljaks jääma,
kühveldasin neile mulda peale,
ise muretsesin, et sibul ronib potist välja :-)

Staril on vars veel sibula küljes kinni.
Devotionil tulid varred ilusti maha.
võibolla oli pisut vara Stari potist välja koukida...
ülejäänutega peaks vist ootama,
kuni varred kergelt pihku jäävad.

tegin mõned võrguriidest kotikesed,
siis saab iga sordi omaette panna ja ära märgistada.

mul pole veel erilist aimu,
kus ja kuidas ma neid ületalve hoian.
praegu on päevakorras külmkapp...

veel kübaratest

päevakübarad said maale peenrasse.
nädal hiljem olid nad endises olekus,
ju jäid püsima.
ega neil polegi vist põhjust pahandada,
piiravaid potiseinu pole enam,
palju rohkem ruumi juuri laiali ajada.
pistsin nad koos mullapalliga auku, ei mingit liigset sorkimist.

ega nad eriti hästi end rõdul tundnudki,
suvise kuumusega uhasin neile vist liiga palju vett.

kevadel kasvatan veel kübarataimi,
aga püüan nad varem maale ära istutada.
mul on kapi otsas juba mitu seemnepakki kevadet ootamas.

tundub, et Rustica pole siski Rustica,
ei mingeid tumedamaid toone, puha kollane.
eks näis,
ettevaatliku tüdrukuna jätsin pooled seemned ju alles.

iseendale meelespidamiseks

korjasin täna kõigilt liiliatelt sigisibulad kokku ja panin kasti talvituma.
ja eelmisel aastal saadud Latvia pojad ka.
tegin neile lasteaia:
panin säästuka plastikkastile ajalehed põhja ja sireli alt kougitud mulla sisse.
nüüd hoian neid veel mingi aja linnas,
enne külmi tuleb maale viia.
kaevan nad maal koos kastiga maasse ja katan pealt kinni.
kast on kindlasti hea,
mügri ei tule sibulaid sööma
ja kevadel saan nad kerge vaevaga maast kätte.
vähemalt leian üles, kust otsida.
eks ma vast pean neid ümber istutama...

arvasin, et olen oma Latviad üle kastnud ja ära tapnud,
neil kadusid kõik lehed ära, kaks taime vist olidki alles.
mõtlesin nende mullapalli väiksemaks pudistada,
enam pole ju vaja nii suurt.
aga mullapallis olid sibulad :)
ilusad pisikesed sibulad, igaüks vaid üksainus küünekene.
eelmisel aastal olid need sigisibulad nii õunaseemne mõõtu,
tänavused olid umbes 1 cm kõrged.
mina arvasin, et nad on surnud,
nemad hoopis sätivad talvituma.


suurte liiliate all on ka väikseid poegi,
aga need peavad veel ootama.
suurtest on varred kuivanud ainult mõnel,
enamus puha rohelised veel.
kastan neid harva.

peaks kusagilt uurima, millal neid üldse peaks koukima.
mul sisetunne ütleb, et enne pole nagu mõtet, kui varred kuivanud on.
siis on kindel, et varred enam sibulaid ei nuuma...
uudishimu on küll suur,
tahaks juba näha, palju nad kasvanud on
ja palju poegi kõrvale kasvatanud...

mamma pelargoon on hulluks läinud...



õe juures pidid õitsema lillherned ja võililled.
linnas õitses üks sirel...
niimoodi ei tea enam,
kas hakata kartulit võtma või panema.


kuumaasikas on üks tänuväärne taim,
korjasin täna (septembri keskpaik on!)
põnnile taldrikutäie kuumaasikaid.
neil oli veel õisigi,
aga varsti tulevad külmad peale...

veider päevakübar

potjomkini täidisõieline

teemärk

ilus, eksole.
see roosa begoonia märgistab maal
naabertalu juurde viivat teeotsa.
ootamatu ja silmatorkav.

kaks aastat tagasi soetasin oma esimese liilia.
kuna pakis oli kaks sibulat, otsustasin riske hajutada
ja teise mamma juurde maale istutada.
millegipärast jäi mul endal see sibul mulda pistmata,
mamma ise istutas.

suvel, kui minu liilia juba õitses,
polnud mamma lillest ikka veel jälgegi.

mamma arvas, et ega see nii ruttu tulegi,
see ikka nii sügaval,
küllap võtab aega.

"kui sügaval siis???",
jahmusin mina.
"no ikka nii, nagu sa ütlesid, 30 cm!"
aargh!
ma ütlesin, et kolme sibulakõrguse sügavusele.
kogu jutust jäi talle siis meelde vaid "kolm".
ta oli arvanud, et kolm sentimeetrit on ikka vähe,
küllap ma siis kolmkümmend ütlesin.

mis sa siin pahandad või midagi,
ise loll, teinekord tee ikka ise ära,
siis tead, et on tehtud.
kandsin liilia mõttes maha,
see sibul nagunii ammu surnud.
peenras teised lilled ka,
polnud ruumigi mingiks päästeoperatsiooniks.

ja nüüd, kaks aastat peale istutamist,
oli see sibul oma võsuga maapinnani jõudnud.
ja mitte ainult,
tal on lausa kaks õit peal!
niru on see liilia küll,
kõhna ja kidur.
see maa alt tulemise tee on ju nii pikk,
küllap kurnas ta ära.

sügisel teen väljakaevamise,
tirin vaese sibulakese sealt maa sügavustest välja.